Romantiline kaluriküla Milosel

 

Grillitud kaheksajalg favaga

 

Lisaks Ateenale külastasin Kreekas ka veel kahte saart: Milost ja Santorinit, mis mõlemad kuuluvad Küklaatide saarestikku.

Santorini valisime  kaunite vaadete ja postkaartidelt tuntud väikeste armsate majade pärast. Nendel valgetel lubjatatud majadel on taevasinised kuppelkatused. Lisaks sellele on Santorinil ka mõnusad vulkaanilised liivarannad. Kahjuks aga ka liiga palju turiste. Üle paari päeva ei jaksa seal küll olla. Milos seevastu on veel turistide hordide poolt avastamata. Turismi arendamisega hakati seal tegelema alles 1990 aastate alguses. Turiste nägime rohkem ainult Milose nn. pealinnas Adamases, kus me ka ööbisime. Sarnaselt Santorinile on ka Milosel mõnusad rannad. Valikus on nii liivarandu kui ka kriidikivist kaljunukile tekkinud rand Sarakiniko. Neile, kes armastavad vette hüpata viimati mainitu kindlasti meeldib. See sai ka meie lemmikrannaks kogu Kreekas. Päevitamiseks Sarakiniko vast kõige mugavam pole – lamamistoole seal ei pakutud. Samas vette hüpeteks ja suplemiseks oli rand ideaalne, sest vesi läks kohe sügavaks.

Leidsime Santorinil ja Milosel palju toredaid väikeseid tavernaid, kus toit oli autentne ja teenindus väga sõbralik ja kodune. Kodune just sellepärast, et tihti olid need perefirmad, kus terve pere, vahel isegi mitu generatsiooni oli restoranipidamisega ametis.

Santrorinil oli veidi raskem leida kohta, mis ei oleks üleliia turistidele suunatud, kus ka kohalikke söömas näeks. Appi tuli taas internet ja TripAdvisor. Internetist otsides ”where do locals eat in Santorini” soovitati tihti restorani Metaxi Mas.

Tervitus Metaxi Mas-is

Metaxi Mas (‪Exo Gonia, Pyrgos 847 00, Greece) asub keset Santorini saart väikeses külakeses mäe otsas Kamari linna lähedal. Turistid siia niisama ei satu, sest selle lähedal ei ole vaatamisväärsusi ega populaarseid randu. Läksime sinna hiliseks lõunasöögiks peale läheduses asuva viinamarjaistanduse külastamist. Arvestades kellaaega oli koht ikkagi suhteliselt täis ja laua saime sisse. Õues olid kõik lauad juba kinni. Õhtusöögiks peaks ka laua broneerima, sest koht on tõesti populaarne.

Metaxi Mas’i menüü sisaldas nii mereande, liharoogi ja palju erinevaid salateid ja eelroogi. Teenindus oli väga sõrbalik ja kiire. Lauda istudes toodi meile juustu, oliive ja leivakrõbuskeid, lisaks muidugi ka kohalik naps raki. See oli Kreeka reisi jooksul ainus koht, kus oliive ja juustu snäkiks pakuti. Enamikes kohtades piirduti kuivikute ja kohaliku napsuga.

Lõunasöögi tipphetkedeks oli grillitud halloumi, valge baklazaani hautis fetajuustuga ja grillitud kaheksajalg, mida serveeriti koos favaga (kollastest hernestest valmistatud püree). Magustoite seal menüüs polnud, aga eine lõpetuseks toodi lauda juustukook, mis oli väga maitsev ja Kreekale mitteomaselt vähemagus. See koht oli raudselt Santorini parim söögielamus ja sinna tasub minna.

 

Grillitud kaheksajalg favaga

Fira on kalju äärele ehitatud lubjatatud valgete väikeste majakestega kaetud Santorini ”pealinn”. Fira on saare turismikeskus ja ka põhiline ööelu nautimise linn. Kaetud rohkete baaride, restoranide ja poodidega, on Fira pungil turiste ja pikemaks kui pooleks päevaks ma sinna jääda ei tahtnud. Firast lähevad trepid alla vanasse sadamasse. Selle suhteliselt pika jalutuskäigu sai läbida ka eesli seljas. Sadamasse jala minnes pidi treppe jagama kümnete eeslitega, kes muidugi ka oma väljaheited sinna jätsid. Tänu sellele ei olnud teekond Fira linnast vanasse sadamasse just kõige mõnusam. Järgmisel korral istuksin ka ise eesli selga või võtaksin rippraudtee, sest lisaks jubedale haisule ja junnidele, olid kivid treppidel libedad ning siledate taldadega jalanõusid kandes oli laskumine raske ja lausa ohtlik.

Peale väsitavat teekonda oli kõht juba tühjaks läinud ning otsustasime sööma minna. Esmapilgul ei olnud ükski kohvik ja tavern seal väga kutsuv, sest menüüd olid piltidega ja kelnerid väga pealetükkivad. Vanasse sadamasse toodi ka kruiisilaevade turistid ja kaldaäärsete restoranide ning poodide põhikontingent olidki just paariks tunniks Santorinile maabuvad kruiisilaeva reisijad. Mööda sadamakallast edasi jalutades leidsime õnneks ühe veidi vaiksema restorani. See jäi kaugemale turistigruppide teekonnast. Siin said oma lõunasöögi ka kohalikud kalurid.

Palia Skala (‪Old Port, Fira 840 07, Greece) oli väike ja armas avatud köögiga tavern.  Huvi korral sai ka kokkade tööle pilgu peale heita ja neid maitsva söögi eest tänada. Teenindajateks olid omaniku tütar ja poeg. Poeg oli umbes 12-aastane priske marakratt, kes ei püüdnudki varjata, et laudade teenindamise asemel tegeleks ta hoopis millegi huvitavamaga.

Fava marineeritud viinamarjalehtedega

 

Toidud Palia Skalas olid väga maitsvad. Meeldejäävamateks roogadeks olid fava, mida serveeriti marineeritud viinamarjalehtedega. Keele viisid alla ka dolmad ja täidetud kalmaar. Hinnad olid Palia Skalas Santorinile mitteomaselt mõistlikud ja kahekäigulise lõunasöögi eest, mis sisaldas ka veini, maksime me 60€.

Santorinilt saime laevaga Milosele Adamase linna. Adamas on Milose suurim linn. Olime endale broneerinud Booking.com kaudu hotelli, mis asus 800 m kaugusel sadamast. Milosel veetsime kaks päeva. Seda oli liiga vähe ja sinna läheksin kindlasti tagasi.

Milost külastades peaks kindlasti katakombe vaatama minema. Need on maa-alused koopasse uuristatud ühishauad Tripiti linna lähedal. Katakombe tasub juba sellepärast vaatama minna, et maa all saab leevendust keskpäevasele põrgukuumusele.

Methismeni Politeia

Peale katakombide külastamist läksime lõunat sööma Methismeni Politeia-sse. Methismeni Politeia (Tripiti 84800, Greece)asub mäe otsas. Seda on võimatu mitte märgata katakombe külastama minnes. Lauad on paigutatud puude varju, mis päästsid ka palava päikese eest. Restorani sisse astudes tuli omanik meid tervitama ja terve lõunasöögi jooksul oli peremees väga lahke ja jutukas. Restoran pakkus Milose saarelt pärit traditsioonilisi roogi. Kreeka salat oli kohaliku juustuga. See erines fetast selle poolest, et oli kreemjam ja mahedama maitsega. Pearoogadest tellisime kiviahjus küpsetatud lamba ja veinis hautatud kuke. Mõlemad lihad olid pehmed ja sulasid suus. Ka majavein oli väga hea ja seda serveeriti vahvast plekk – kannust, mida ma ainult Milosel nägin.

Kreeka saared jätsid mulle väga head mälestused ja ma nautisin seda puhkust täiel rinnal. Milos ja Santorini ei jää kindlasti viimasteks saarteks ning järgmisena soovin avastada ka teisi väikseid Kreeka saari.

 

Rikkalik lõunasöök Milosel

Kus tasub süüa Milosel ja Santorinil?

Olen Laura. Blogi pidanud aastast 2012. Siit blogist leiad minu lemmik katsetused, nii magusad ja soolased, Eestist ja maailma köökidest. Eriti sooja koha on võitnud minu südames aasia köögid, Korea köögiga esiotsas. Kui oled huvitatud koostööst, siis kirjuta laura@vanapere.ee